Ära usu seda mõtet, et sul pole kelleltki abi küsida
Mõtisklesin, miks on vahel nii raske abi paluda.
Minu jaoks olid need põhjused sellised:
1. Ma uskusin, et ma jään midagi võlgu.
2. Mul oli piinlik, kui teised näevad mu nõrkust.
3. Võibolla natuke naljakas, aga ma ei tahtnud, et inimesed hoiaks mind oma mõtetes jamades kinni (no et kui ma kurdan ja järgmine päev peaks juba parem olema, siis ma ei tahtnud, et keegi kuskil ikka veel arvaks, et mingi jama on.)
4. Ma tundsin, et keegi ei saa mind niikuinii aidata.
1. Ma uskusin, et ma jään midagi võlgu.
2. Mul oli piinlik, kui teised näevad mu nõrkust.
3. Võibolla natuke naljakas, aga ma ei tahtnud, et inimesed hoiaks mind oma mõtetes jamades kinni (no et kui ma kurdan ja järgmine päev peaks juba parem olema, siis ma ei tahtnud, et keegi kuskil ikka veel arvaks, et mingi jama on.)
4. Ma tundsin, et keegi ei saa mind niikuinii aidata.
Ja siis ühel hetkel olin ma kohas, kust ma ei osanud üksi välja tulla.
Ma hakkasin abi paluma erinevatel viisidel.
Ja avastasin, et tegelikult on päris mõnus, kui ei pea ise kõigega hakkama saama.
Uued uksed hakkasid avanema ja kasvamine toimus palju suuremas kerguses.
Ja avastasin, et tegelikult on päris mõnus, kui ei pea ise kõigega hakkama saama.
Uued uksed hakkasid avanema ja kasvamine toimus palju suuremas kerguses.
Jah, ma pidin ikkagi oma teemade eest ISE vastutuse võtma, keegi teine ei saanud neid minu eest ära lahendada.
Aga seda oli nii palju lihtsam teha, kui tundsin teiste toetust.
Kui sain oma muret lihtsalt jagada ja olla ära kuulatud;
kui sain küsida toetust teraapia vormis;
kui sain kuulda teiste kogemusi, kuidas nemad olid sarnastest kohtadest läbi tulnud.
Ma usun siiralt, et me pole mõeldud siin üksi toime tulema.
Ja kuigi keegi ei saa meie eest meie asju ära lahendada, siis üksteise toetusega on ükskõik millest läbi minemine palju lihtsam.
P.S: Kui sul pole kedagi, kellelt abi paluda, siis lihtsalt ära usu seda mõtet, et sul pole kedagi, kellelt abi paluda.