Seepärast olen ka teistele "soovitusi" jaganud või neid siis oma tõe tunnetuse alusel kristiseerinud ja lahterdanud (valdavalt muidugi ainult mõttes, sest kõva häälega kritiseerida oleks olnud vale).

Paraku ei ole ma ise alati oma "õigele" vastata suutnud ja olen loonud sellega ennekõike iseendale palju kannatusi. Eriti tugevalt on see esile tulnud lapsevanemaks saades — sest ausõna, enne laste saamist teadsin ma täpselt, mis on lastekasvatuses õige, mis vale. Teist nii head ja tarka lapsevanemat kui mina ei olnudki vist olemas, siis kui mul veel lapsi ei olnud.

Õnneks pidi teoreetikust saama praktik.

Umbes kaks pool aastat tagasi, enne oma teise lapse sündi, tegin sügava taotluse: lasta lahti õigest ja valest. Sest ma tahtsin ise vabaks saada. Oma õige ja valega olin end nii nurka mänginud, et kõige targemast lapsevanemast oli saanud ahastuses ja masenduses ema.

See lahtilaskmine ei toimunud üleöö ja kestab tegelikult siiani. Ilmselt ei lõpe see teekond kunagi, sest mõistus tahab ikka kinni haarata õigest ja järeleproovitud tõest. Lahtilaskmine nõuab alistumist ja usaldamist. Usaldamist, et elu on oma olemuselt turvaline ja toetav, mitte traumeeriv kaos ja võitlus.

Aga. Vajadus valikuid teha ei kao. Kui ma õigest ja valest lahti lasen, kuidas ma siis tean, mis on mulle või mu perele parim? Mis annab mulle turvatunde selles infoülekülluse maailmas, kus õigeid ja valesid on nii palju ja nad räägivad veel üksteisele vastu ka?

Olen jõudnud ainult ühe lahenduseni, mis päriselt toimib. See on julgus hakata uuesti kuulama oma südant. Julgus tunda läbi oma emotsioonid, et kehablokeeringud saaks vabaneda ja keha hakkaks minuga taas rääkima. Julgus teha ennast oma tunnetusele uuesti lahti.

Võibolla ongi kogu selle infoülekülluse kõrgem eesmärk juhatada igaüht meid tagasi oma südame juurde. Lasta enda südamel olla iseenda autoriteet, isegi kui kogu maailm on vägagi usutavaid autoriteete täis ja kogu elu on meid õpetatud, et keegi teine teab meist paremini.

Kui pole olemas ühte tõde, siis mida ütleb su süda? Kuidas edastab vajalikku infot sulle keha? Kas julged usaldada ka ootamatuid vastuseid?
Õpi ennast uuesti kuulama! Las me eksisteerime koos, igaüks enda tões.

Ma võin olla rahus sellega, kui keegi teine mõtleb ja toimib minust teisiti.
Sest ma tean, et tõe monopol ei kuulu tegelikult mulle (ega ka sulle).
Ja ma tean, et me pole tulnud siia selleks, et üksteise ootustele vastata.

Mis siis kui sinu tõde antud hetkes on sinu jaoks parim ja täiuslik, ja kellegi teise ristivastupidine tõde on tema jaoks antud hetkes parim ja täisulik?

Mis siis, kui ei pea või(s)tlema?
Mis siis, kui ei pea mitte kellelegi mitte midagi tõestama?

Milline elu siis oleks?

...

Tere tulemast vabadusse!