Trauma tagajärjel tekib eraldatuse kogemus.
Eraldatus oma kehast, intuitsioonist, vajadustest ja unistustest.
Ja eraldatus teistest inimestest, lähedusest.

AGA... me oleme loodud elama ÜHENDUSES.

Ja siis võibki leida end olukorrast, kus üks osa kisendab ühenduse ja läheduse järele, ja teine osa alateadlikult muudkui võitleb ja kardab neid kohti, kus sügav ühendus tekkida võiks.

Inimese kohta, kes on olnud täiesti samastunud oma füüsilise kehaga, olen ma tegelikult ülivähe päriselt oma kehas kohal olnud.
Sest kui oled kehaga samastanud ja järsku taipad, et see keha võib haiget saada ja isegi surra, siis tundub kehast eraldumine nagu maailma parim mõte, et mitte seda valu ja hirmu tunda.

Paradoksaalselt, mida vähem oma kehaga samastun, seda suuremat naudingut pakub selles kehas olemine; seda rohkem TAHAN siin päriselt olla.