Taipasin hiljuti, et ma ei ole mitte midagi siin elu saavutanud üksi.

Ja kui vahel tundub, et olen... siis olen lihtsalt unustanud, et ma olen palunud abi.
Inimestelt enda ümber ja teejuhtidelt-toetajatelt kõrgemas dimensioonis.

Mulle tundub, et Universumis kehtiv vaba tahte seadus (mis muu hulgas tähendab, et abi saamiseks on vaja abi küsida), ongi osalt selleks, et me mõistaks, et me pole üksi.
Sest kui sa küsid abi ja järsku saavad lahenduse teemad, millega sa seni toime pole tulnud... siis jääb vähem ruumi kahtlemiseks ja veendumus hakkab kasvama.

2023. aasta esimesed kuud ma põlesin oma elu suurimates hirmudes. Täna olen enda tunnetuse järgi parimas kohas, kus olen kunagi olnud.

Siin on minu aastalõpu edetabel — viis kõige olulisemat asja, mida ma tuhast tõusmisel õppisin.

Õppisin kunagi (Prem Mulberry'ilt) kolm kõige võimsamat südamest öeldud palvet:
1. PALUN ABI!
2. WOW!
3. AITÄH!

Ja veel küsimuse: "Kas sa tahad olla otsija või leidja?"
Ma valisin viimase.

Mõtisklesin, miks on vahel nii raske abi paluda.

Minu jaoks olid need põhjused sellised:
1. Ma uskusin, et ma jään midagi võlgu.
2. Mul oli piinlik, kui teised näevad mu nõrkust.
3. Võibolla natuke naljakas, aga ma ei tahtnud, et inimesed hoiaks mind oma mõtetes jamades kinni (no et kui ma kurdan ja järgmine päev peaks juba parem olema, siis ma ei tahtnud, et keegi kuskil ikka veel arvaks, et mingi jama on.)
4. Ma tundsin, et keegi ei saa mind niikuinii aidata.

Ja siis ühel hetkel olin ma kohas, kust ma ei osanud üksi välja tulla.

Abi on vahel kõige raskem asi, mida küsida (ja tihti kõige lihtsam asi, mida anda).

Ära ole tugev, küsi abi! Eriti sina, kes sa oled harjunud kõigega üksi hakkama saama.

Kui tunned, et sul pole mitte kelleltki abi küsida, siis ka üks siiras õhku hüütud palve "Appi, ma palun abi!" paneb Universumi rattad tööle nii, et vajalik abi jõuab Sinuni. Märka ja võta vastu.